| |
|
 |
Peter Paul Wüthrich abikaasa Elke ning laste Kimi (ema süles), Beni (paremal) ja Josiaga on võhmalaste seas tänu oma hoolivusele lugupeetud perekond. Nende firmad annavad tööd praegu 22 inimesele, edaspidi ehk rohkemalegi.
Foto: Toomas Huik |
|
Wüthrichid tõid Võhmasse tööd ja lootust
(7)
13.10.2005 00:01
Kärt Anvelt, vanemtoimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui Võhma linnas küsida, kus asub Peter ja Elke
Wüthrichi ühisfirma, oskab igaüks juhatada teid kultuurimaja taga olevasse
ilusasse ja puhtasse renoveeritud hoonesse.
Üks põhjus on küll see, et Võhma on väike ja kõik teavad kõiki, kuid palju olulisem on abielupaari sõbralikkus ja soojus kohalike suhtes ning nende panus võhmalaste elusse – annavad nad ju oma kolme firmaga tööd 22 inimesele. Peter Paul Wüthrich, tema abikaasa Elke ning nende kolm last Kim, Ben ja Josia on vaieldamatult ühed silmapaistvamad inimesed Võhmas. Kui Postimees päev enne Võhmasse sõitu linnavalitsusse helistas ja küsis, millised ettevõtted on linna jaoks palju ära teinud, nimetati kõhklemata Wüthrichite perefirmade nimesid. Praktiline väärtusNüüd juba koos lastega suurepärast eesti keelt rääkivad Šveitsist pärit Peter ja Saksamaalt pärit Elke tulid Võhmasse 1999. aastal. Päriseks. Eesti tegelik avastamise lugu ulatub aga aegadesse, mil Peter oli 8-aastane ning nägi Šveitsis oma toas rippumas 1936. aastal tehtud postrit, mille peal oli ka riik nimega Estland. Sellest alates soovis Peter Eestisse tulla. Usklikena ei näe Elke ja Peter oma missioonina ukselt uksele käimist. «Soovime praktiliselt näidata, et Jumal on inimestest huvitatud, ja kus mujal kui selles vaeses linnas saaks seda kõige paremini teha. Siin saab väikese jõuga palju teha,» märgib Peter, kes koos abikaasaga peab juba kolme firmat: üks toodab küünlaid, teine teeb käsitöökaarte, siiditrükitöid, kinkekarpe jms ja kolmas turustab kõike tehtut. Kuid Peteril on ideid ka tulevikuks. Praegugi on ukse taga ootamas kolm korda rohkem huvilisi kui mehel töökohti pakkuda ja nii ongi perekonna suurimaks probleemiks, kuidas viisakalt «ei» öelda. «Aga loodame peagi kaks-kolm töökohta juurde pakkuda.» Kohalikud valimised pole Wüthrichi perekonna jaoks sugugi võõras teema, seda enam, et Elke on üks neist välismaalastest, kes ka ise kandideerib. «Aga üldse mitte seepärast, et senitehtu oleks vale, vaid sellega näitame, et Võhma on tõesti meie kodu ja me oleme huvitatud siin toimuvast,» ütleb abielupaar kui ühest suust. Noortel on raskem Niisiis, tööpuudus on ja nagu ei ole ka probleem. Bussijaama pingil istuvad Siiri Riga (62) ja Karl Kreitsman (73) on veendunud, et kes tööd teha tahavad, seda ka saavad. Pisukese mõtlemise järel ütleb sõbralik vanapaar, et noortel on vist jah veidi raskem. Seda kinnitab ka noor mees Toivo Püvi, kes kaitseväelasena olnud missioonil nii Kosovos kui Iraagis. Nüüd on ta kaitseväega lõpparve teinud ja kuna tasuvat tööd kodukohast ei leia, plaanib välismaale tööle minna. Nagu paljud teisedki eestlased. Olgugi et esialgu töökohata, pole mees sugugi kogu maailmas pettunud ja valima läheb kindlasti. Erinevalt oma elukaaslasest, kes ütleb, et valimisseaduse pärast ei saa nagunii volikokku see inimene, kellele tema hääle tahaks anda, ja sestap pole ka üldse mõtet valida. Et rahapuudus aga kõiki kummitab, saab aru Karl Kreistmanist, kes naljaga pooleks enne intervjuu algust ütleb: «Anna 50 krooni, siis räägin kõigest.» Nagu paljud pensionärid, tahaksid nemadki pisut suuremat pensioni. Valimistejuttudest on paaril aga selgelt kõrini, sest ajakirjanduses viimasel ajal ainult sellest räägitaksegi ning tegelikud probleemid jäetakse kahe silma vahele. «Aga valima lähen ikka, iga kord olen käinud,» põrutab Siiri. Siiri tundub igati aktiivse naisena, kuid küsimuse peale, kas ise pole kandideerimisele mõelnud, teatab naine raudkindlalt: «Andke ikka noortele võimalus, lausa piinlik on vaadata, kuidas need vanatoid seal riigikogus ärplevad.» «Ja kuidas ma saangi aktiivne olla kui mul kolm lapselast vaja kasvatada,» küsib Siiri. Temagi tütrel polnud kodukandis tööd, tuli minna Soome. Palka saab ta karjalaudas hästi ning lapsi ja ema käib vaatamas kord pooleteise kuu tagant. Lapsi lisandub «Jah, nii see ääremaa elu on,» käib Siiri jutust vaid korra läbi negatiivne noot. Mis teha, Võhma ja ümbruskond elas hästi, kuni linna au ja uhkus – lihakombinaat – pärast kaht järjestikust pankrotti lõplikult uksed sulges. Sinnamaani elasid kõik hästi. Selle aasta 1. jaanuari seisuga on Võhmas 1681 elanikku, Võhma Gümnaasiumis käib 293 õpilast. Sellel aastal läks esimesse klassi vaid 16 last, järgnevate aastate prognoos on positiivsem – esimesse klassi oodatakse koguni 24 mudilast. Kooli muusikaala juhataja Maarika Reimand (34) on Võhmas elanud 15 aastat, ta on praeguse volikogu parteitu liige. Tänavustel valimistel Reimand ei kandideeri, kuid teisi agiteerib ikka minema. Ikka selleks, et linna elu paremaks muutuks. Ja eks ta tasapisi muutub ka – pärast rasket pankrotiaega on linnas käivitunud uued ettevõtlusprojektid ning elu hakkab tasapisi ülesmäge minema. «Peab vaid tahtmist ja pealehakkamist olema,» leiab
Reimand.
Viljandimaa • 15 omavalitsust: 12 valda, Viljandi, Võhma ja Mõisaküla linnad. • Viljandimaal kandideerib 625 meest ja 351 naist. • Kandidaatide keskmine vanus on 45,8 aastat. • Viljandimaal läheb valimistele kokku 61 nimekirja, Mõisakülas ja Tarvastu vallas kandideerivad ka üksikkandidaadid.
> Loe edasi
|
